Proömium (Ab Jove). Jupiterist alustagem muusade esimest algust: tema on see, keda enim kõigist on inimeste huulil, tema, kes suure jumalusega täidab teeristid ja meeste kogunemised ning sügava mere ja mere sadamad. Jupiterist saame kõik osa ja kõik vajame teda. Me oleme tema sugu; ja tema, soodsa endega, osutab meile teed oma parema käega ja sunnib rahvast tema tööle, et see hoolitseks elu eest: millal maa on parem kõplale või härgadele, seda ta hoiatab, ja mis ajal on kohane külvata või kasta veega peenrasse pandud taimi. Tema ise kinnitas tuled suurde maailma, igaühe oma korras, ja ettenägelikuna terveks aastaks andis ta tähed, mis meid hoiatavad, mis tunnil iga asi on kohane teha, et kõik sünniks kindla seaduse järgi. Sedasama lepitatakse seega esimesena ja sedasama viimasena. Suur isa, suur kasv surelikele, vanem järglane, ja üle kõige armsad muusad, olge mulle kõik korraga tervitatud, ja kuni ma tähti laulan, kui õigus ja jumalaseadus lubavad, juhtige pikk laul lõpuni.

Karud (Arcti). Kõik ülejäänud taevakehad libisevad kiires liikumises, kantuna ühes taevaga, ööd ja päevad: kuid telg seisab liikumatuna ega muuda iial oma asukohta; ta hoiab maad ühtlases kaalus tasakaalus välja sirutatuna; ja tema ümber keerleb taevas suures pöörises. Ja äärmine punkt kummalgi kahest hingest nimetatakse poolusteks; neist kahest üht ei näe, teine, põhja poole, kerkib Ookeani ülemiste piirideni. Seda ümbritsevad Karud, kuulsad Vankri nimega, keda meie omad kombe pärast kutsuda Seitsmeks Künnihärjaks. Ühe pea vaatab teise leegitsevat selga, ja keerlev sfäär kisub neid vaheldumisi kaasa, ettepoole kummardunult nende endi õlgadele. Kreetalt, kui uskuda on lubatud, tulid nad taeva säravatesse linnustesse, jättes maha oma kodu. Jupiter tahtis nii, tema, keda nad, kui ta lapsena hästilõhnavate rohtude all mängis, panid Dikte meelepärasesse koopasse, Ida mäe juurde, ja toitsid terve aasta läbi, sel ajal kui dikteilased korübandid petsid Saturnust. Neist kahest üht kutsutakse kreeklaste juures Künosuuraks; teine olevat Helike, kes näitab ahhailastele merel, kuhupoole laev tuleb pöörata; kuid temale usaldavad end öösel sügavuses foiniiklased. Aga too esimene säravam, paljude tähtedega ehitud, ja laialt ning kohe on ta nähtav öö saabudes. See teine aga on väike; ent meremeestele on temast tulu: sest ta keerleb lühikesel rajal sisemisel ringil, ja näitab kõige kindlamaid märke sidoonia meremeestele.

Lohe (Draco). Nende vahel, otsekui jõgi kiire vooluga, roomab sünge Lohe all, ja pealtpoolt taas kerides ennast, moodustab ta kõverad keerud oma kehast, mida puudutavad arktilise sügaviku koerad, ise veest puutumata. Kuid Helike on ümbritsetud tema äärmise saba reaga; seal, kus on keerdude käänak, on Künosuura karu pea: ometi puudutab ta seda jalgadega, pealaest kuni küljeni. Siin pöördub Madu taas oma tagurpidises liikumises. Tema pead ei ehi mitte ainult üks helkiv täht; vaid meelekohad on kahekordse särana märgitud, ja metsikutest silmadest leegitseb kaks tulist tuld, ja lõug helendab ühe kiirgava tähega; pea on alla kummardunud ja ümara kaela peal tahapoole painutatud, sa ütleksid, et ta kinnitab pilgu suurema karu saba poole. Pea äärmised osad on pööratud saba parema poole vastu. Siin laskub pea pisut ja peidab end ootamatult, seal kus tõus ja loojang segunevad ühte kohta.

Põlvitaja (Engonasin / Hercules). Lähedal, otsekui leinava mehe väsinud kuju, pöördub üks kujutis: kes ta on, ei oskaks keegi sulle kindlalt öelda, ega ka, missugusest tööst ta väsinud on; ometi kutsutakse teda Engonasiniks, sest teda kantakse põlvedel puhates. Ta sirutab end mõlema käega vastassuundadesse, ja laotub üle õlgade väljasirutatud käsivartega, ja Mao näo kohale, kes õõnsatest ninasõõrmetest tuld hingab, asetab ta oma parema jala jälje.

Kroon (Corona). Siin on too Kroon asetatud erakordse sära järgi. Selle on Bacchus, tunnistades oma armastust Ariadne vastu, kandnud taevasse, seal kus põlvitaja selg lõhkeb. Tema õlgade kõrval on pärg. Maohoidja pea juures,

Maohoidja (Ophiuchus). keda kreeklased nimetavad kuulsa nimega Ophiuchuseks, on tolle pea; ja põlvitaja kõrgeimast pealaest tunned sa väga kergesti ära teise hiilgavad tähed. Tema kahe õla kohale paistab kinnitatud helkiv täht, säärase kuju ja säärase säraga, et ta hiilgaks nii, nagu kuu helendab täies valguses. Pole võrdne jõud ta mõlemas käes, ehkki neil ei puudu mingi sära ega ole nende suurus väikseim; ometi on neil õhuke sära laialihajunud valgusega. Oma peopesade kahekordse survega hoiab ta Madu, ja ise jääb ta sellesse mähituks kogu kehaga; sest Madu vöötab mehe keskpaika rinna alt. Ometi asetab ta jälgi raskelt vastu surudes, ja vajutab jalgadega Skorpioni silmi ja rinda. Tema paremast survest tõuseb Kroon; kuid vasakult poolt puudutavad minoslikud pärjad ta põse ülaserva.

Sõrad (Chelae). Tema keerdude all otsid sa Sõrgu, hiiglasliku kehaga, mis ometi ei heida oma massiga võrreldes suurt sära.

Karuvaht (Arctophylax / Bootes). Helikest ennast järgneb kuju, mis pole karjasest erinev, Karuvaht, keda üldiselt kutsutakse Bootesiks, sest ta peletab Karu enda ees, otsekui aisaga kinnitatut. Ta on hele, ja rinna all paistab kinnitatuna kiirtest helkiv täht, kuulsa nimega Arcturus.

Neitsi (Virgo). Siin, Bootesi jalgade all, ilmub ta, omaette seatuna, Neitsi, kes hoiab säravat viljapead, hiilgava kehaga. Olgu ta isa Astraeus, keda öeldakse olevat sama tähtkujude ja tähtede isa, või keegi muu, olgu ta meile armuline: nõnda jutustatakse seda muinaslugu üldiselt. Astraea elas kunagi maa peal, jättes maha taeva, ega põlanud ära muistsete inimeste kogunemisi, ega pidanud alandlikuks külastada naiste koosviibimisi; surmast vaba, asus ta elama surelikku sugupõlve segatuna, rõõmustades Õigluse nime üle; ja vanemate kokkukutsutuile, kas suurel Foorumil või laialt avatud väljakul, dikteeris ta agaralt rahvastele kodanikuseadusi. Polnud veel kurja tüli, ega olnud tuntud lahkheli, ei olnud metsik mäss raevu ajanud kõikuvat rahvahulka, ega olnud julged kiilud surunud metsikuid väinu; vaid härgadega veetud adraterast maad kündes, eelistasid nad elada, rahuldudes kasina eluviisiga, sel ajal kui jumalanna jagas õiglastele kõike täiest sarvest. Nõnda jäi ta, kuni kuldne sugu jäi pühale maale. Kuid hõbeda metalli üle ta liialt ei rõõmustanud; ja kommete muutudes pöördus ka ta tahe ära, ja harva ühendas ta oma jumaluse halvema sooga. Üksinda läks ta, kähedatelt mägedelt laskudes, öö poole, kedagi õrnade kõnedega meelitamata. Aga niipea kui ta oli jõudnud inimeste suurtesse linnadesse, maksis ta nõnda nende häbiväärsete kuritegude eest hirmutavate sõnadega: „Ma ei pea end enam vääriliseks end vaadatavana näidata, oo, siginenud sugu, nüüd teine järglaskond esimesest järglaskonnast, ja te ise saate veelgi enam siginenud lapselapsi, ikka ja jälle. Siis ähvardavad metsikud sõjad inimsugu, ja jälgid tapatalgud ripuvad teie kohal, ja süüd järgneb tema enda karistus saatjana." Nõnda ta ütles, ja rahvad, kes hoidsid pilgud veel temale suunatuna, jättis ta maha ning suundus mägede ja metsade teedeta paikadesse. See ajastu jättis elu maha ja jättis järele oma järelsoo. Siis tõusis tõepoolest ootamatult raudne sugu, ja oli esimene, kes julges sepistada surmatoova mõõga, ja maitsta käega taltsutatud ja ohjeldatud noorhärga. Siis lendas jumalanna, kes vihkas surelikku sugu, kõrgustesse, ja asus elama Jupiteri kuningriiki, taeva ühte osasse; hiilgav koht sai talle osaks, seal kus selgel ööl Neitsi silmatorkavalt särab, Bootesi naabruses. Tema kohale pöörduvad ta kaks õlga, ja tiib

Viinamarjakorjaja (Praevindemiator / Protrygeter). paremale, kreeka nimega Protrygeter nimetatud, helkiv täht, säärase kuju ja säärase säraga, nagu see, mis keerleb hiiglasliku Karu saba all. Too tõepoolest leegitseb; kuid ka sellele Neitsile on rohkem leegitsevaid tähti, mida sa vähese vaevaga võid leida. Sest juba ta jalge ees, suure säraga märgitud, helendab täht; siis tõuseb esimene õlgade juurde, teine niuete juurde. Kolmas laotab oma valguse saba alla, kuni põlveni endani. Kuid ülejäänud helgivad siin-seal laiali, ilma kindla nimeta.

Kaksikud (Gemini). Aga sündinud Kaksikuid näed sa Karu pea all: nende keskele asetatud on Vähk, ja nende jalge poolt hoitakse suurt Lõvi, kes raputab oma kehast värisevat leeki. Siin avab Phoebuse rada oma kõrgeimad lõõmad: siis ei ilmu ükski viljapea küntud kesapõldudel; ja päikese esmasel ilmumisel läbi taeva sinava selle kiirgava liikumisega, langevad etesiatuuled mere madalikele, kokku kuhjatuna, ja puhuvad pika hingusega. Siis ei meeldiks mulle aer, mida nõuab kasin parv, vaid küllalt rikkalik, ja õige tüüriga tuulele soodne.

Vankrijuht (Erichthonius / Auriga). Kui sa soovid tunda Vankrijuhti ja Vankrijuhi tähti, ja kui mõni kuuldus Kitsest on jõudnud sinu kõrvu, ja ühtlasi Kitsetalledest, kelle kaht tuld inimesed näevad sageli vihase mere keskel, kus laipu pillutakse ringi: siis leiad sa Vankrijuhi, hiiglasliku; kogu oma kehaga kantakse teda, varjatuna Kaksikute vasaku poole all. Tema pea vastas vaatab sünge Helike. Aga hele Kits hõlmab ta vasaku õla; arvatakse, et ta kunagi andis oma udarad veel väikest Müristajat imetama; Jupiteri teenrid nimetasid teda Oleenia kitseks. Ent ta on varustatud suure ja hiilgava märgiga. Tema vastas heidavad Kitsetalled surelikele väikese tule, Vankrijuhi käes; ja, tema jälgi hoides, seisab sarvekandev Härg vastu surudes oma tugeva kehaga, keda sa ei suudaks raske arutlusega ära tunda.

Härg (Taurus). Sest teda ehivad tähed, mis ei vaja mingit väljastpoolt toodud märki, mis kujundavad ta elavat pead mõlemalt poolt, puistates kuulsaid tulesid üle kogu ta otsaesise. Neid tähti kutsusid kreeklased kombe pärast Hüaadideks. Aga Vankrijuhi parem jalg ja Härja vasak sarv helkivad ühe tulega, ja mõlemat kantakse ühtmoodi. Kuid härg, kuna Vankrijuht läheb ees, otsib laia Ookeani, ehkki nad ometi tõusevad ühtaegu mere rahulikest lainetest.

Cepheus (Cepheus). Pealegi on Cepheuse, Iasose poja, ülivana koda oma kannatuste poolest tuntud, mille Jupiter, ta soo algataja, äkitselt asetas hiilgavate tähtede sekka. Sest ta ise pöördub Künosuura karu selja juures, Iasose poeg, sirutades käsivarsi laiali avatud peopesadega; ja Karu äärmisest sabast lahutab mõõdulõng kummagi jala nii kaugel, kui jalg on jalast eemal.

Cassiepeia (Cassiepea). Aga kui sa pöörad oma pilgu pisut eemale Cepheuse vööst, metsiku Lohe esimeste ridade poole, siin ta on, keda sa täiskuu ajal näha ei suudaks, hämar oma tähtede kuju poolest, Cassiepeia. Sest tema tähed ei ole tihedad, ega liida kokkuseotud tähtkujud oma mitmesugustest tuledest üht silmapaistvat tuld: vaid otsekui riiv, asetatud kahepoolse ukse poole vastu, sulgeb kindlalt poomiga kinnitatud väravad, nõnda kujundavad ka teda need omaette seatud tähed, igaüks eraldi; ja ta ise on välja sirutatud laotatud käsivartega, mitte teisiti kui see, kes haletseb tütre ebaõiglast saatust.

Andromeda (Andromeda). Sest tema lähedal pöörleb hiilgava kehaga Andromeda, kurvameelselt põgenedes oma ema vaate eest: teda öösel üles otsida ei nõua mingit ängistavat vaeva; nii hele on ta pea, nii suure tähega leegitsevad mõlemad õlad, ja ta ülemised jalad, ja ta voogavad rõivad. Ka tema sirutab oma käsivarsi eri suundadesse, ja nagu varem, nii ka nüüd suures maailmas ei kergenda ahelad ta käsi, mis on väsinud ränga koormuse all.

Hobune (Equus / Pegasus). Tema juures puudutab too Hobune, lakka raputades helkiva säraga, ta pea ülaosa oma kõhuga, ja üks täht, neid ühendades, hoiab kahte kuju ühises valguses, ihaldades siduda tähtedest igavest sõlme. Aga külge ja turja maalivad varsale kolm tähte, tähed, mis seisavad teineteisest võrdsel kaugusel, erakordse säraga, millele ei ole võrdne ei kõrge pea ega pikk kael: kuid leegitseva lõualuu viimane täht ei jää neile neljale teisele säras alla, ise särades, keskmisena helkivate tähtede seas. Siin ei ole ta tõepoolest neljajalgne, vaid kuni poole kõhuni ilmutab silmatorkavalt auväärne ratsu oma palet. Räägitakse, et ta kunagi Helikoni kõrgeimate harjade juures kinkis meile Hippokrene joogi. Siis ei olnud veel aoonia mäe haljus märg viljakast voolusest; niipea kui õilsa varsa esimene kabi lõi vastu maad, purskas korraga välja hiigelsuur allikas, mille esimesed karjased hobuseallikaks nimetasid. See, kaljudelt tilkudes, kastab põlde, sinu omi, Thespia maa; aga Hobune, nii suure anni eest, ehib suure taeva valgusküllaseid pühamuid.

Jäär (Aries). Seejärel ripub Jäär, oma keerdunud sarvedega. See tõepoolest, igavesti pikkadel ringidel aetuna, ei jookse aeglasemalt kui Künosuura karu tähtkuju, ometi nõder ja hämar, otsekui kuu nüristaks leegi tera, keerleb ta Andromeda vöö lähedal. Lähedalt võid sa selle ära tunda, tema alla toetatuna: sest ta tallab taeva keskmist osa, nagu varem need Sõrad, ja rinda seal, kus näha on Orioni oma.

Kolmnurk (Deltoton). Ja lähedal näed sa väikese tähtkuju, Andromeda heleda rinna all, mida kreeklased kombe pärast kutsuvad Deltotoniks, sest kuju helendab samasugusena kui nende täht. Selle juures ulatub välja mõlemad küljed, tõmmatud võrdse pikkusega; kuid mitte külje kolmas osa; sest see on neist väiksem, ja ometi helendab kuulsalt, tihedalt seatud tähtedega.

Kalad (Pisces). Pisut madalamal on Jäär, ja lõunatuule poole enam kaldu; ja sellest veelgi ägedamalt Kalad, kellest üks libiseb pisut ette, ja teda puudutavad enam põhjatuule hirmuskõlavad tiivad. Ja nende sabadest, otsekui pronksist ketid, kaua teineteisest lahkununa, roomavad nad läbi valguste, ja lõpuks ripuvad nad koos ühe ainsa tähe küljes, mida Vanad kombe pärast nimetasid Taevaseks Sõlmeks.

Perseus (Perseus). Kui sa jätkad otsimist Andromeda vasakult õlalt, suudad sa ära tunda tema kohale asetatud Kala: tema jalgadest sündinuna näed sa Perseust, kõrgeima Jupiteri poega, keda jalgupidi hoiab oma õlgadel Perseus, keha kindlalt istutatuna, kui põhja ülemisest piirkonnast löövad tuuleiilid. Ta sirutab parema käe Cassiepeia istme poole, ja jalad laiali, seotuna sobivate sandaalidega, otsekui ta tolmusena maast äkitselt üles libisedes, kannab end rändurina taevasse, suure võlvi all.

Plejaadid (Vergiliae). Aga vasaku põlve juures, igast küljest ümber paigutatuna, näed sa väikseid Plejaade nende õhukese valgusega. Neid seitset nimetatakse üldiselt vana kombe järgi tähtedeks, ent tõtt-öelda nähakse kuut, väiksena igas suunas. Kuid ei sobi arvata, et üks oleks kadunud; pigem öeldakse neid asjata, kergemeelselt rahva poolt, ilma igasuguse põhjuseta seitsmeks, nagu vanad luuletajad kindlaks määrasid, kes kõiki igavesel ajal nimega vääristavad: Alkyone ja Merope, Kelaeno ja Taygete, Elektra ja Sterope, ühtlasi kõige pühaim Maia. Need õrnad helendavad väikese valguse all libisedes: kuid tähtkuju nimi on suur ja kuulsaks kutsutud, sellepärast et see nii kuulutab suve algust kui ka pärast, avades talvise aja tõusu, hoiatab, et surelikud usaldaksid seemned maale.

Lüüra (Lyra). Sealt paistab Lüüra, kergelt seatuna ja kumerana; mille Mercurius, öeldakse, kunagi oma väikeste kätega hällis valmistas ja kõrgele istmele asetas; mis allalibisedes asus põlvitaja vasaku põlve juurde, ja jäi rippuma põlvitaja painutatud põlve ja Linnu pea vahele.

Luik (Cycnus). Sest seal on Lind, tiivuline, kes lendab taeva laia katte all ja, libisedes, lõikab õhku oma kahe tiivaga. Üks osa temast on hämar ja valgusest ilma; teine põleb valgustega, ei väikeste ega heledatega, vaid heidab keskmist valgust, raputades seda oma kehast. Ta parem tiib ihaldab puudutada Cepheuse paremat kätt; ja juba on tugeva Hobuse kabi, lähedal tema tiivulise keha tiivale, järsult alla painutatud.

Hobune, Kaljukits ja Veevalaja (Equus). Aga too Hobune ise libisedes hoitakse mõlema Kala poolt; tema kaela silitab paremalt Veevalaja. Hiljem külastab Hobuse vägi maa loojanguid kui külm Kaljukits, kes oma tugevast kehast hingab jäist külma, suur, harjasekandev Kaljukits oma ringil; keda, kui Titan on katnud katkematu valgusega, talvise aja ajal painutab ja keerab ta oma vankrit. Hoidu sel kuul ihaldamast usaldada end merele: sest päevane teelõik libiseb mitte pikalt; talvine öö ei keerle kiires sõidus; niiske koidik ei näita end sinu kaebustele kiiremini, hele päikese eelkuulutaja. Aga Lõunatuul peksab merd vägeva jõuga; siis raputab lõhenenud keha värisev külm. Ja ometi libisevad aastad nüüd terve aja jooksul, ega tagane ühegi tähtkuju ees, ega väldi tuuleiile, ega karda halle laineid ähvardava mürinaga. Aga meremehed, sarnased lauk- ja sukelpartidega, heites oma ängistavaid pilke üle terve mere, otsivad asjata kaldaid, mis kuskil neile ei kuuletu, kuni õhuke laud eraldab neid mustast Orcusest.

Ambur (Sagittarius). Ja ka ülemisel kuul, kui laev ja meri on läbi rännatud, kui Ambur hoiab üleval päikese ringi, ära arva, et palju kergemad ohud sind ähvardavad, ja tõmba ettevaatlikult ahter üles enne musta pimedust. Sest nüüd on valgus lähedal, lühikeseks ajaks. Seda märki suudavad meremehed ette ära tunda selle tulekul: sest kui öö on langemise lähedal, on lubatud näha, kuidas Skorpion, end näidates, kerkib kõrgele, tõmmates enda taga oma keha jõul painutatud Ammu. Aga Skorpion ei lähe palju ette; ometi tõuseb ta esimesena lainetest. Nüüd pealpool näed sa, et väiksema Karu pea on seal, ja pöördub püstisemalt kõrgeima ringi poole. Siis peidab Orion nüüd kogu oma keha öö lõpu lähedal, ja Cepheus peidetakse sügavale kuni niueteni, käe juurest varjudesse tõugatuna.

Nool (Sagitta). Siin lebab, laskjata, üks ainus särav Nool, mille juures keerleb heledalt suletud Lind; ja see on pisut enam kaldu põhjatuule õhustiku poole.

Kotkas (Aquila). Aga selle juures kannab end põleva kehaga Kotkas, silitades tulekandvat eetrit värisevate tiibadega, mitte liiga hiiglasliku kehaga, vaid kurbadele raske märgi näitab ta meremeestele, segades meresid.

Delfiin (Delphinus). Siis lebab, suure Kaljukitse sarvede juures, kõver Delfiin, valgustatuna mitte ülemäärase säraga; peale neljakordsete tähtede, mis on asetatud ta otsaette, mida üksainus vahemaa lahutab paaridesse: ta ülejäänud osa, lai, roomab õhukese valgusega. Need tuled, mis helgivad ta sätendavast suust, on asetatud külmade osade sekka põhjatuule poole, ja ruumi ning rõõmsa päikese jälgede vahele. Kuid Delfiini alumine osa paistab laotatuna päikese tee ja tuule iilide vahele, seal kus ülemise Lõunatuule hingus puhkeb oma jõuga välja.

Orion (Orion). Sealt hoiab Orion, oma kaldus kehaga vastu surudes, sünge Härja alumisi osi. See, kes, taeva poole selgel ööl üles vaadates, ei ole näinud teda laialt laotatuna, ei saa tõepoolest loota, et ta suudaks ülejäänud tähtkujusid ära tunda.

Koer (Canis / Sirius). Sest ta jalge all helendab punaka valgusega too lõõmav Koer, oma tähtede valgusest helkides. Hämar kõht katab teda rinna all; ja, hingates leeki kogu oma raevukast kehast, purskab ta tugevate puhangutega välja kuumusttoovaid tulesid. Kogu lõõm heidetakse surelikele, helkides ta suust: kreeklased kutsuvad teda kuulsa nimega Siriuseks. Kui see Koer on kerkinud ühes päikesega taeva tippudesse, ei luba ta lehtede varjus asjata puudel oma vilju rippumas hoida. Sest neid, kelle juured on maa omaks haaranud ja kinni võtnud, neid silitab see Koer, nende elu suurendades, eluandva leegiga. Aga neid, kelle juured ei suuda maad lõhestada, paljastab ta okstelt lehtedest ja tüvedelt koorest. Ka meie tunneme teda, kui ta sirutub läänekallaste poole. Ülejäänud tähed on nõrgad ta jäsemete tähistamiseks.

Jänes (Lepus). Selle juures, ja nende jalge all, kellest me enne kõnelesime, Orioni omade, lebab kergejalgne Jänes. Ta põgeneb, kartes terava koonu õudseid lööke, värisedes: sest Koer järgneb ta jälgedele vaenulikus jooksus, ajades teda ülepeakaela, tõustes nüüd lõpuks pisut, peatamata iial oma jooksu väsimatu kehaga.

Laev (Argo). Aga Koera saba juures libiseb roomates Argo, kandes enda ees ümberpööratud ahtrit koos valgusega: mitte nii, nagu teised laevad kombe pärast asetavad ninad ette avamerel, lõigates ninaga Neptuuni aasu; vaid tahapoole pööratuna kannab ta end läbi taeva paikade. Otsekui siis, kui meremehed hakkavad jõudma turvalistesse sadamatesse, pööravad nad laeva ümber selle suure raskusega, ja veavad ümberpööratud ahtri ihaldatud kalda poole; nõnda libiseb vana Argo, ümberpööratuna, üle eetri; ja koguni ninast kuni kõrge mastini on ta ilma valguseta, mastist ahtrini aga on ta nähtav heleda valgusega. Siis puudutab tüür, hajusalt valgusega helkides, heleda Koera tagumisi jälgi.

Merekoletis (Pistrix / Cetus). Seejärel, eemal ja turvaliselt paigutatuna, püüab metsik Merekoletis ometi üles otsida Andromedat, ja ta uurib, asetatuna täiesti põhja tugevate õhustike poole, sinetuses, lõunatuule osades piiritletuna.

Jõgi (Eridanus). Teda katab Jäär, ja Kalad oma soomuselise kehaga, kui ta oma kehaga puudutab hiilgava Jõe kaldaid. Sest ka Eridanuse näed sa asetatuna ühte osasse taevast, õnnetustoova jõe suure väega, mille pisaratega kurvameelse Phaethoni õed sageli piserdasid, leinava häälega lauldes ta surma. Seda Madu võid sa näha Orioni vasaku jalatalla all; ja sa näed pikki Ahelaid, mis hoiavad Kalu, asetatuna nende sabade osasse, jõega segatuna, pöördumas tagasi Merekoletise selja poole. Siin seotakse nad ühe ainsa tähega, mille heidab endast Merekoletise selgroog, tugeva valgusega helkides. Sealt paistab palju väikseid, õhukese valgusega, laotatuna ja hajutatuna Merekoletise sekka, ja kõik need tähed, mida Jänes, kartes teravat hammustust, katab, ja tüür. Neile ei paista Vanad olevat määranud ei nime ega kindlat kuju. Sest need, mille loodus on lihvinud heledateks tähtedeks, ja maalinud, kujundeid eristades mitmesuguse valgusega, need on too tähtede vaht mõistusega tähistanud, ja märkinud taevased tähtkujud tõese nimega. Kuid neid, mis on laotatud kasina valgusega, sarnase kuju ja ühesuguse säraga tähti, ei suutnud ta meile tuntud kujuga selgitada.

Lõunakala (Piscis Australis). Sealt keerleb see, keda kombe pärast kutsutakse Lõunakalaks, madalamal Kaljukitsest lõuna poole, Merekoletist jälgides, rippudes eemal neist teistest Kaladest.

Veevalaja (Aquarius). Aga lähedal näed sa, kõik nimest ilma, Merekoletise ja selle Kala vahel, keda me nimetasime lõunapoolseks, tähti laotatuna sätendava Veevalaja jalge alla. Nende juures kallab Veevalaja parema käega hämarat voolu, mis hiilgab oma tähtede kasina valgega. Ent paljudest helgivad ometi need kaks tuld laialt: üks on näha suure Veevalaja jalge all; teine, allikatest külma voolu langenuna, on kinnitunud Merekoletise okkakandva saba alla; neid õrnu tähti nimetatakse Vete nimega. Siin lendlevad teised, heledad väikese valgusega, ja lähevad suure Ammuhoidja jalgade esimeste jälgede alla, ja, hämaratena, taganevad ilma nimeta.

Altar (Ara). Sealt näed sa helkiva Skorpioni teraviku juures Altarit, mida Lõunatuule hingus silitab oma puhanguga, mis lühikeseks ajaks ujub üle ülemiste lävede: sest see on asetatud eemale, vastasküljel, Arcturuse poole. Arcturusele andis Jupiter pealpool suure ruumi, sellele Altarile asetas ta väikese ringi alumises osas. Ja ometi on see öö, neid paiku oma igaveses sõidus külastades, andnud meremeestele märke, mida kõik suudaksid tunda, halastades inimeste igal pool kardetavaid saatusi. Sest kui sa näed helkimas, ilma mustade pilvedeta, Altarit, asetatuna taeva keskmise piirkonna alla, selle ülaosa hämara uduga kaetuna, siis põgene, vältides Lõunatuult selle vägeva jõuga: mille kui sa ettenägelikult oled vältinud, kogu oma taglase hoolikalt paika seades, libised sa turvaliselt läbi lainete. Aga kui ägeda iiliga langeb peale raske tuul, murrab ta kõrged mastid nende kindla puiduga, nii et miski ei suuda vaigistada metsikuid torme, kui Altar ei hakka põhja poolt hämarat pilve eemale ajama ja seda äkiliste õhustikega laiali hajutama.

Kentaur (Centaurus). Aga kui Kentaur hoiab oma õlgu keset taevast, ja ta ise kantakse sinaka pilvega kaetuna, ja katab Altari õhukese varjuga, pimenedes, siis on tähtkujude loojangul karta Favoniuse väge. Aga too Kentaur, kõrgele istmele asetatuna, sinna, kuhu Skorpion end toob, helendades ja helena, selle all, kandes ise ette oma mehelikku osa, taganeb ta, kiirustades liita oma hobuseosi Sõrgade alla. Siin, sirutades paremat kätt sinna, kus hoitakse hiiglaslikku neljajalgset, keda ükski kreeklane ei ole kindla nimega kinkinud, sirutub ta, ja taganeb sünge hiilgava Altari poole.

Vesimadu (Hydra). Siin tõuseb Hüdra alumistest osadest üles ülepeakaelse laskumisega, painutatud kehaga roomav madu. See, keerates pead ja silmi Skorpioni selja poole, ja, kumera lookega minnes Lõvi alumiste osade alla, puudutab Kentauri, libe, oma libiseva sabaga: ja keset oma looget helkib helendav Karikas: selle otsas nokib Ronk, sulgkattega kehaga helkides, oma nokaga. Ja siin, Kaksikute endi all, Koera ees, on tema, keda kantakse kreeka nimega Procyon. Need on need tähtkujud, mida sa, öisel ajal valvates, ja soovides tunda maailma igavest liikumist, näed taevast läbi rändamas seaduspärasel rajal. Sest neid viit tähte, mis kombe pärast libisevad läbi kaheteistkümne Tähtkuju ringi, ei saa samasuguse mõistusega tähistada; sest jäljed, mida nad jooksul jätavad, ei kandu alati ühe ja sama ruumi peale hõõrdununa. Nõnda eelistavad nad rändeliselt eksida läbi taeva pilvede, ja mõõta oma ringe muutuva liikumisega. Need moodustavad pika aja suured aastad, kui nad pöörduvad tagasi sama tähtkuju juurde taeva katte all: nende täielikke radu ei suuda ma nüüd lahti rullida. Aga need, mis alati keerlevad kindlal ringil, paigalpüsivad, ühes suurte ringidega seletan ma rahvastele.

Taevaringid (Circuli). Neli ringi, mis rändavad läbi maailma igavese valgusega, kantakse, tähtisid kandvana, oma tähtkujusid juhtides, maad embavana, taeva katte all toetatuna: neist tunned sa aastate lendlevad valgused, mida võib eristada, tihedate tähtkujudega ehituna. Siis näed sa suuri ringe, laiu suure valgusega, omavahel seotuna ja taevaste sõlmedega ühendatuna, ja kahte võrdsel kaugusel kahest. Sest kui sa, öisel ajal taevast tundma õppides, kui ei hämar pilv pole pühkinud tähti ega ületanud Kuu tähti oma täisvalgusega, oled näinud suurt helendavat Ringi roomamas: see on too piimjas, mis helgib ülemäärase valgega märgitud. See ei koo katkematut ringi. Neli teist kantakse, helkides sarnase massiga: kuid öeldakse, et see ületab neid kaht ülemist palju ulatuses, ja rändab laialt läbi taeva koobaste. Neist üks pöördub, puudutades põhja õhustikke, otsides Kaksikute heledat palet; siis, hoides endas põlevat põlve, kannab ta mõlemat Vankrijuhi õlga. Seda puudutab Perseus oma vasaku sääre ja vasaku õlaga. Aga seda hoitakse Andromeda paremalt poolt; ta käsi vaatab põhja poole, ta küünar lõuna poole. Ja Hobune asetab sellele oma kaks jalga; ja ühtlasi paneb tiivuline Lind oma pea, ja, painutatud kehaga, oma selja. Maohoidja toetub sellele õlgadega. Tema, taganedes, järgneb lõunale, Neitsi, vältides seda oma kehaga. Aga kogu ruumi katab suur Lõvi, ja Vähk, helendades heleda valgusega, milles, paigal seistes, pöörab oma sõidu suvine Päike, eristades oma radasid keha keskpaigaga. See on tervenisti keskelt lahutatud: too aga, koortekarpide õõnsate katete all, omab valgust nii sees kui väljas: kuid metsiku Lõvi õudne vägi vallutab ringi oma tugevate rindade ja kõhuga. Kui sa suudad seda kaheksaks osaks jaotatud ringi ära tunda, leiad sa, et ülemisel ringil pöörleb viis võrdsel kaugusel, ja kolm osa jääb järele, mida öisel ajal sageli külastab alumine vägi. Üks neist on Borease õhustikest ühendatud Vähiga; teine toetub vastassuunast alumistest Lõunatuultest. Keskpaika jaotades lõikab see Kaljukitse alt, ja Veevalaja jalad, kes valab külma joga, ja sineva metsiku Merekoletise saba, ja tolle helendava Jänese; siis Koera jalad, ja hoiab ühtlasi avarat Argose Laeva heleda valgusega; ja Kentauri selja, ja kannab Skorpioni teravikku: sealt vallutab ta Amburi istutatud ammu. See, taganedes selgekõlalistest põhja õhustikest lõuna poole, puudutab viimasena Päikese lõõmavat ratast; sealt, talvise aja ajal painutatuna, võtab ta tagasi oma istmed kõrgustes. Sellele ringile on antud viis öist osa, kolm öeldakse kuuluvat ülemisele valgusele. Nende kahe vahel paistab ta hoidvat keskmist osa, nii suurt kui on helendav piimjas ring: milles sügisel ja taas kevade valguses teeb päike valguse pikkuse võrdseks öö ajaga. Seda hoides helendab Jäär nõrgalt kogu kehaga, ja painutatud põlvega toetub suur Härg. Orion kantakse, puudutades seda oma heleda rinnaga. Hüdra hoiab seda oma lookega; Karikas ja Ronk ripuvad selle küljes, ja vähesed Sõrgade tähed: ühtlasi on Maohoidja põlved, ja kõrgeima Jupiteri tiivuline saadik tungib peale; selle juures puudutab seda Hobune oma pea ja kaela valgusega. Neid, võrdsel kaugusel eraldatuna, hoiab üleval telg, nende keskpaika läbides taeva kõrgeimast pealaest. Aga too neljas Ring, oma heleda valgusega, hoiab äärmisi ringe oma äärmiste osadega, ja lõigatakse ühtlasi keskpaigast, oma keskmise osaga, ja kaldselt kantakse teda nende all, valgusega helkides: nõnda et keegi, kellele ülitark Pallas oma püha käega ise on andnud osava oskuse käsitöö alustes, ei suudaks keerdunud Ringe nii oskuslikult treida, kui nad on taevas jumaliku väega painutatud, maad ümbritsedes, valgusega maailma ehtides, risti seatud tipuga tähti toetatuna hoides. Need neli keerlevad kõik sama liikumisega. Kuid ainult tema, see üksainus, kolme ringiga kaldselt põimitud, hoiab oma sõitu nii kõrgel maa kohal, kui suure ruumi võrra on Vähk lahutatud Kaljukitsest; ja maa all peab ruum tingimata võrdne olema. Ja nii suured, kui on kiired, mida me heidame oma valgusest, millega me puudutame seda taeva kumerat ringi, kuus säärast osa võivad selle alla mahtuda, hoides võrdsel kaugusel kaht taevatähtkuju kumbki. Seda kutsuvad kreeklased Zodiakuseks; ja meie ladinlased nimetavad seda tõese nimega tähtkandvaks ringiks: sest keerledes kannab ta kaksteist põlevat tähtkuju. Kuumusttoov Vähk on üks, oma lõõmavaid tähti laotades. Selle all taganeb Lõvi sünge vägi helendades, keda järgneb Neitsi, lõõmates punaka kehaga, seejärel ette heidetud Sõrad heleda valgusega; ja sellele järgneb Skorpioni suur vägi, helendades. Siis hoiab Ambur paremas käes painutatud ammu. Tema järel astub Kaljukits edasi oma palega. Siis helendab niiske Veevalaja oma koha ringile. Seejärel mängivad soomuselised Kalad, end keerutades; nende kaaslane on Jäär, libisedes hämara valgusega, ja Härg painutatud põlve ja ette heidetud kehaga, ja Kaksikud, heledat tuld oma valgustega heites. Neid keerutab Päike, rändades igavese valgusega, täites aastaajad oma keerleval rajal. Nii palju kui ringist täidetuna maa alla aetakse, sama palju on sellest avatuna pealpool surelikele. Kuus tähtkuju taganevad alati, igal ööl libisedes, sama palju heledaid tähtkujusid näeb taevas taas. Seda lõiku läbides täidab öö pimedate varjudega, mis on pealpool maad jäetud öö saabudes, tähtkandva ringi ja tähtkujude korra poolt toetatuna.

Tähtkujude tõusud ja loojangud (Ortus et obitus). Aga kui sa soovid tunda päikese kindlaid radu, vaatle tähtkujude tõuse öisel ajal; sest tõustes tõmbab Titan alati ühe tähtkuju kaasa. Aga kui kõrge mägi, end tähtkujude ette seades, varjab neid, või pilved pimeda uduga võtavad valguse ära, siis, võttes ise kindlad märgid taeva katte alt, suudad sa tunda kõik tõusud ja loojangud. Millised tõusevad ühtaegu, näed sa; millised samal ajal tormavad loojangusse öisel ajal, saad sa teada. Sest niipea kui Vähk on end tervenisti ülemisse valgusse kerganud, taganeb otsekohe Kroon, alla libisedes; ja külastab alumisi paiku, kuni Kala sabani. Kroon, tähtedega ehitud, hoiab ühe poole juba pealpool, ja teiselt poolt on ta tagasi tõugatud: keda ometi järgneb Kala, mitte tervenisti varjudesse tõmmatuna, vaid, ülemise kehaga kaetuna, taganeb ta: ja Maohoidja peidab põlvedest kuni õlgadeni suurt kõverat Madu, oma tugevast kaelast peale. Nüüd tõepoolest ei lõigata Karuvahti võrdsesse ossa: sest lühemana on ta näha taeva heledast osast; suuremana, alla tõugatuna, vallutab ta alumised varjud. Nelja tähtkuju kombib ta, loojudes, endaga kaasa tõmmata tähtkandvast ringist; siis taganeb tema hiljem, kui ta on end ülemise valgusega täis söönud, pärast keskööd heleda kehaga libisedes. Need hämarad tähtkujud peidab maa, keereldes. Aga teiselt poolt heledate valgustega rändab Orion, õlgadest ja laiast rinnast helkides, ja hoides oma paremas käes Mõõka, mis pole valgusest ilma. Aga kui maa pealt on avatud Lõvi vägi, taganeb kõik, mida Vähk oma säraval tõusul tõi, hämardununa; ühtlasi tõugatakse Kotka suur vägi eemale, ja Põlvitaja, painutatud kehaga maha istudes, nüüd peaaegu ülemisest valgusest tõugatuna, taganeb: kuid ta jätab vasaku põlve ja hiilgava jalatalla kõrgustesse. Siis tõuseb tema vastas Hüdra hele pea, ja Jänes ja Procyon, kes end lõõmavalt toob Koera ette; siis nähakse Koera esimesi jälgi. Mitte väheseid tähtkujusid taevast eemale ajades, tõuseb äkitselt Neitsi, helendades heleda valgusega. Taganeb hele Kyllene Lüüra, vajub lainesse Delfiin, ühtlasi kaetakse maha tõugatud Nool, ja Lind taganeb kuni oma saba tipuni ja oma tiibade esiservadeni, ja suur Jõgi libiseb samuti alla. Siin kaob Hobune oma peast ja pikast kaelast. Kaugemal tõuseb nüüd Madu heleda kehaga; ja Hüdra helendab surelikele kuni Karikani. Siis näitab Koer nüüd oma tagumisi jalgu, ja seejärel tõmbab ta ise ahtri heleda valgusega. Laev järgneb, libisedes läbi taeva valguste; see näitab oma keskmist masti kiirgava tüvega; ja juba on Neitsi astunud ette kogu kehaga. Aga kui Sõrad astuvad ette hämara kehaga, tõuseb ühtlasi Bootes rohke valgusega, kelle vastasküljel on Arcturus kehasse kinnitatud; ja nüüd libiseb kogu Argo, pealpool helkides, ja Hüdra, kuna teda hoitakse taevas laialt laotatuna, pole veel täielikult avatud; sest vari katab ta saba. Aga Maohoidja helkib taas uuenenud valgusega. Nüüd tõstab parema põlve ja valgusega ehitud sääre too, kel pole üldtuntud nime, Põlvitaja, kes alati puudutab Arkaadia Lüüra piire; keda me oleme väga sageli näinud ühel ja samal ööl kustununa ja tõusnuna, nii et ta läbi minnes kahekordistas oma väikese ringi. Ta tõstab põlve ja sääre kõrgele ühes Sõrgadega: aga ise hoitakse teda ülepeakaela pimedas öös, kuni Skorpion ja Ambur külastavad taeva valgusi. Sest Skorpion laotab endaga oma keskpaiga; aga Ammu, tõustes, püüab end tervenisti taevasse tõsta. Tema, kolme tähtkujuga tõstetuna, helendab kogu kehaga: kuid Kroon tõuseb oma keskmisest osast, ja Kentauri saba helkib kaugeima valgega. Siin peidab nüüd kogu Hobune end pimedatesse varjudesse, millest mööda lendab Lind, punaka sulega helkides. Loojub Andromeda hele pea, ja metsik Merekoletis libiseb, õnnetustoovana oma õudseid eineid otsides. Tema vastas ei lakka Cepheus käsi sirutamast: ta vajub ja peidab end, sinine, kuni selgrooni. Aga Cepheus painutab tahapoole pea ja õlad ja käed. Kui aga Skorpioni äge vägi on tõusnud, laialt laotatuna lennates, libiseb ta maa peale; ja Orion, hirmust tabatuna, peidab end ühes temaga. Tema loal olgu lubatud lahti seletada selle hirmu põhjus, Neitsi, sinu loal: tule, ma palun, mulle lepitatuna, Diana. See on inimeste muistend, see kuuldus rändab läbi maa; et Orion kunagi olevat oma kätega teotanud Dianat, ekseldes kõrgetel küngastel, arutu, mida hoiab Chios, kinnitatuna Egeuse sügavikku, Chios, kelle käsivarsi katab haljas viinapuu oma kattega. Tema, hullunult arutu südamega, tappis metsloomi, ihaldades ehtida Oenopioni säravaid eineid. Aga äkitselt Diana jalgadest tabatuna, lõhenes saar laiali, ja, kildudeks lennanud kaljusid lahti kiskudes, purustas ta, ja valgustas valgusega pimedaid õõnsusi: millest tuleb hiiglasliku kehaga tema ette vaenulik Skorpion, kandes ette oma haledat teravikku. See tabas tugeva löögiga teda, kes innukalt jahti pidas, kinnitades surmatoova mürgi haavade kaudu ta soontesse: tema, surres, kattis oma raske kehaga maa. Seepärast, kui Skorpion end suurte valgustega esile toob, usaldab Orion, põgenedes, oma keha maale. Siis põgeneb tõepoolest Andromeda, ja Neptuuni Merekoletis on tervenisti peidus; taganeb kehaga ümberpööratuna Cepheus, keha keskpaigaga kaugeimaid maid puudutades. Ta suudab vajutada alla pea ja ülemised osad; alumine vari ei kata iial ta niudeid: sest Karud, oma valgusega rännates, hoiavad ta sääri tagasi. Tema libiseb ühtlasi, pisaratega oma tütart otsides, Cassiepeia; ega kanta teda taevast ilusasti tõugatuna, vaid, ümberpööratud pealaega puudutades esmalt maad, seejärel õlgadega, iste ümber paisatuna, kantakse ta tagasi. Selle karistuse panevad talle armulised Nereiidid, kellega, nagu öeldakse, ta julges võistelda ilus. Tema loojub ettepoole kummardunult: aga teine osa Kroonist on tõusnud, ja nüüd on kogu Hüdra ühes sabaga laotatud. Aga Kentaur kisub oma pea ja kogu enda pimedatest varjudest välja, jättes väikesed jäljed oma esijalgadest kaetuna: niipea kui ta oma valgused laotab: hoiab ta ise metslooma paremas käes. Aga ülejäänud ootavad suure Ammu tõusu. Sealt libiseb edasi Maohoidja pea ja kätega: ühtlasi toob Madu juba pea, ja oma painutatud keha kõrgeima valguse. Siin tõuseb too Põlvitaja, kehaga ümberpööratuna, kõhtu, jalgu, õlgu ja ühtlasi rinda valgustades, ja parema käega kiiri rõõmsa valgusega heites. Siis, kui Ambur on hakanud külastama ülemisi valgusi, ilmub Põlvitaja pea, ja ühtlasi tõstab end hele Lüüra, ja Cepheus tuleb kehaga esile. Too lõõmav Koer taganeb kogu kehaga. Peidetakse Orion, ja loojub ka Jänes varju peidetuna; Vankrijuhi alumised valgused langevad oma laskumises. Siis ajab Kaljukits, loojudes, kõrgest tipust eemale Vankrijuhi, ja pealetükkiva Kitse, ja ühtlasi väikesed Kitsetalled, ja ajab eemale suure, vana nimega Laeva. Procyon mattub. Tiivulises laskumises tõusevad maa pealt linnud. Ilmub hele Nool. Jättes parema sääre ja jala, loojub Perseus alumistesse paikadesse; siis, taganedes, jäetakse Argo oma ahtri juurest. Aga pärast seda kui Veevalaja on külastanud ülemist ringi, ja lõunapoolse Altari ülipüha iste tõuseb; ja Hobune sirutab end kõrgele õla ja esijalgadega. Öö ei suuda hämardada Kentauri vastandlikku saba, mida ta veeretab alla alumiste osade poole, ega ta pead ja laiu õlgu ja suurt rinda; ja Hüdralt, see osa, mis on kaela lähedal, tõmbab ta alla keeru, ja peidab ta punetava suu. Kuid ülejäänud püsivad kaua kiirgava valgusega, ega tagane ülemistest, ühes poolmetsalisega oma palgetes, enne kui tõusevad kahekordse kehaga Kalad. Tõuseb ka Kaljukitse naabruses merest Kala, teisalt oodates lähedaloleva tähtkuju tõusu: nõnda tõusevad Andromeda õlad, ja kuulsad sääred ühes väsinud kätega tähtkujude kahekordsel ajal. Niipea kui Kalad tõusevad tasastest lainetest, antakse sulle näha Andromeda paremaid osi. Aga Jäär, lahkudes alumistest paikadest, näitab oma vasakut maale. Umbes sel ajal näed sa Altarit hoidmas mere lääne piire, ja Perseust kuni õlgadeni ida poolel. On kahtlane, kas Jäär, viivitades, tõmbab Perseuse rinda üles, või Härg: Härjaga ühes rändab ta läbi eetri. Aga ma ei arvaks, et need lakkaksid, kui Härg tõuseb: sest nende lähedal helgivad Vankrijuhi tähed, keda Härg ometi ei aja täielikult valguse heledasse õhku, vaid ta täitub Kaksikute endi juures, ometi tõusevad kaks Kitsetalle, ja Kits oma vasaku jalaga ühes Härjaga: siis tõstab Merekoletis hiiglasliku selja, ja oma sätendava saba taeva võlvil. Loojub ka Bootes ise, juba oma esimese osaga: nelja tähtkujuga peidavad teda vaevu laias meres, ja vasakuga loojuva Karu juures keerleb ta kindlalt üles. Mõlemad jalad, kuni Maohoidja kaksikpõlveni, taevale taganedes, ja hiiglaslike vete alla libisenuna, suudavad mujal tõustes näidata Kaksikuid. Nüüd ei paista Merekoletis ühelegi küljele lähedal, ent peagi ometi nähtavana, kui Jõe esimesed read tulevad keskele, meremeestele sügavuses eristamiseks, kes, oodates, ootavad suurt tähtkuju Orioni: nimelt et laeva tee ja öö mõõt avaneksid, selliseid märke on jumalad inimsoole palju andnud.

Prognostica (Ilmamärgid). 1. Kitsesoost karja valvur määratust sügavikust. (Priscianus, 6) 2. Kui laevad on pardale võetud, otsida hõljuvaid ahtriehteid. (Priscianus, 7) 3. Tema, keda ei torm hävita ega pikk vanadus kaota, kustutades taeva säravaid au-uhkusi. (Priscianus, 10) 4. Otsekui kui Kuu, mööda minnes, varjab Hyperioni ringi, kustuvad kiired, pimeda uduga kaetuna. (Priscianus, 10) 5. Aga ka Sõim, mis helendab õhukese valgusega. (Priscianus, 16) 6. Ja pealegi kuulutab ta sageli ette tulevaid tuuli, paisunud merd, kui see äkitselt ja sügavalt pundub, ja soolavee hallid kaljud, lumivalge vedelikuga vahuna, võistlevad andmaks Neptuunile kurbtoovaid hääli; või kui tihe undamine, tõusnud mäe kõrgest tipust, kasvab kõrgemaks, sageli kaljude vastukajast. Samuti hall laukpart, mere sügavikust põgenedes, kuulutab kisades, et õudsed tormid on lähedal, valades värisevast kõrist mitte kasinaid laule. (Cicero, Ennustamiskunstist, I, 8) 7. Ka teie näete märke, magevee lapsed, kui te kisaga valmistute valama tühje hääli, ja allikaid ning tiike panete liikuma sobimatu heliga. Sageli laulab ka haljas konn ülikurva laulu oma rinnast, ja hommikuti tungib peale väike öökull oma häältega, tungib peale häältega, ja heidab suust lakkamatuid kaebusi, niipea kui Aurora saadab tagasi külmad kasted. Ja vahel pistab tume vares, randu mööda joostes, oma pea sisse ja võtab laine kaelale. (Cicero, Ennustamiskunstist, I, 8, 9) 8. Ja pehmejalgsed härjad, taeva valgusi vaadates, imesid ninasõõrmetega õhust niiskustoova mahla. (Cicero, Ennustamiskunstist, I, 9) 9. Nüüd tõepoolest mastiksipuu, alati haljas ja alati koormatud, mis kombe pärast paisub kolmekordse viljaga, vilja kolm korda valades, näitab kolme künniaega. (Cicero, Ennustamiskunstist, I, 9)